Randme artroskoopia


Randme artroskoopia


Artroskoopia on minimaalselt invasiivne tehnika liigese sisemuse visualiseerimiseks. Nimetus „artroskoopia“ tuleneb kahest kreekakeelsest sõnast: arthro (’liiges’) ja skopien (’vaatama’). Ranne on keeruline liiges, mis koosneb paljudest luudest ja neid koos hoidvatest sidemetest (vt joonis 1). Randme artroskoopia võimaldab arstil diagnoosida ja ravida randmeprobleeme väga väikeste sisselõigetega. Viimastel aastatel on ranne põlve ja õla järel saanud kolmandaks liigeseks, millele kõige sagedamini artroskoopiat tehakse. Kuna randme artroskoopial tehtavad sisselõiked on väiksemad ja häirivad pehmeid kudesid vähem kui hariliku avatud operatsiooni puhul, on vähem ka valu, paistetust ja jäikust ning taastumine on kiirem.

Millal on vaja randme artroskoopiat?

Randme artroskoopiaga saab visualiseerida kõigi randmeluude kõhrepindu ja hinnata luudevahelisi sidemeid. Sisemisele randmeprobleemile viitavad sageli vigastused, valu, randme klõpsumine ja paistetus. Artroskoopia on tihti parim viis, millega hinnata sidemete, kõhrede ja luude olukorda. Kui randmeprobleemid avastatakse, saab paljusid neist ravida nendesamade sisselõigete abil spetsiaalsete artroskoopiaseadmetega. Artroskoopiat kasutatakse sageli ka randmeluumurdude paikapanemiseks. Artroskoopiat on vaja lisaks TFCC (kolmnurkne meniski- või randmekõhr) terviklikkuse hindamiseks. Randme artroskoopiaga saab randmest eemaldada ganglioneid ning hinnata ja ravida mitut tüüpi randmeartriiti.

Kuidas see käib?

Protseduur tehakse kohaliku tuimastusega või üld- või regionaalse anesteesiaga. 2,7 mm laiuse kitsa fiiberoptilise toru otsa kinnitatud kaamera sisestatakse umbes 5 mm pikkuse väikese sisselõike kaudu randmeliigese tagaossa (vt joonis 2). Kaamera lääts suurendab ja kuvab ekraanile pildi randme väikestest struktuuridest, võimaldades panna täpsema diagnoosi. Protseduuri jooksul tehakse mitu väikest sisselõiget, mis võimaldavad kirurgil paigutada kaamerat eri asendisse ja näha eri liigesestruktuure ning viia randmeliigesesse ka muid väikseid instrumente, mis aitavad mitmesuguseid randmeprobleeme diagnoosida ja ravida (vt joonis 3). Tavaliselt täidetakse ranne vedelikuga, et suurendada liigest ja parandada protseduuri ajal nähtavust. Mõnikord kombineeritakse randme artroskoopiat ka avatud kirurgiaga.

Pärast randme artroskoopiat

Pärast randme artroskoopiat tõenäoliselt paigaldatakse randmele lahas, mis ei piira sõrmede liikuvust. Lahase kandmise kestus sõltub sellest, milliseid protseduure operatsiooni ajal tehti. Pärast operatsiooni on vaja jäset kõrgemal hoida, et vältida liigset paistetust.

Riskid ja piirangud

Nagu kõigil kirurgilistel protseduuridel, on ka artroskoopial riske, sealhulgas infektsioonid ning võimalik närvi- ja kõõlusekahjustus, mida esineb vähem kui ühel protsendil patsientidest. Operatsioonijärgsel taastusravil võib olla vajalik tegeleda randme jäikusega. Randme artroskoopia ei sobi iga randmeprobleemi puhul ning selle kasutamine oleneb kirurgi väljaõppest, kogemustest ja mugavustasemest.

 

 


Materajali koostamisel on kasutatud American Society for Surgery of the Hand koduleheküljel olevaid materjale.