Randmekanali sündroom

Randmekanali sündroom (Karpaalkanali sündroom)

Randmekanali sündroom (Carpal tunnel syndrom – CTS) on seisund, mille tekitab suurenenud surve keskpidisele närvile (mediaannärv). Sümptomid on tuimus, kihelus ning valu käsivarres, käes ja sõrmedes. Randmel asub randmekanaliks nimetatav vahemik, kus mediaannärv ja üheksa kõõlust kulgevad käsivarrest käelabasse (vt joonis 1). Randmekanali sündroom tekib, kui paistetuse tõttu suureneb rõhk, mis omakorda avaldab suuremat survet närvile. Kui paistetusest tulenev surve muutub piisavalt tugevaks, et häirida närvi tööd, võib käes ja sõrmedes tunda tuimust, kihelust ning valu (vt joonis 2).

Mis seda põhjustab?

Enamasti on põhjus teadmata. Surve närvile võib suureneda mitmel viisil: painutajakõõluste ümbrise paistetus ehk kõõlusetupepõletik, liigese nihestus, murrud ja artriit võivad kanalit ahendada; liigest hoitakse pikka aega painutatuna. Rasedusega kaasnev vedelikupeetus võib samuti põhjustada paistetust randmekanalis ja randmekanalisündroomiga seostatavaid sümptomeid, kuid need mööduvad enamasti pärast sünnitust. Randmekanali sündroomiga on seostatud ka kilpnäärmehaigusi, reumatoidartriiti ja diabeeti. Haigust võib põhjustada ka eeltoodu kombinatsioon.

Sümptomid

Randmekanali sündroomi sümptomid on tavaliselt valu, tuimus ja kihelus või kolme eelneva kombinatsioon. Tuimus ja kihelus esinevad kõige sagedamini pöidlas, nimetissõrmes ja nimetus sõrmes. Sümptomid ilmnevad harilikult öösel, kuid neid võib esineda ka päevaste tegevuste ajal, nagu auto juhtimine või ajalehe lugemine. Patsiendid võivad mõnikord märgata nõrgenenud haaret, kohmakust ja kalduvust asju maha pillata. Rasketel juhtudel võib tundlikkus lõplikult kaduda ja pöidlapõhimiku lihased võivad taandareneda (atroofia), tekitades raskusi haaramisel.

Diagnoos

Haiguse diagnoosimisel on oluline üksikasjalik haiguslugu ja teave selle kohta, kuidas kätt on kasutatud ning kas on esinenud vigastusi. Kaebuste teiste võimalike põhjuste, nagu artriit ja luumurd, kontrollimiseks võidakse teha ka röntgenuuring. Mõnel juhul, kui kahtlustatakse randmekanali sündroomiga kaasnevaid haigusi, võidakse teha laboritestid. Nii randmekanali sündroomi kinnitamiseks kui ka teiste võimalike närviprobleemide kontrollimiseks võib kasutada elektrodiagnostilisi uuringuid (ENMG – elektroneuromüograafia).

Ravi

Sümptomeid saab sageli leevendada ilma kirurgilise sekkumiseta. Probleemi tuvastamine ja ravi, käte kasutamise mustrite muutmine või randme lahastamine sirgesse asendisse võivad vähendada närvile avaldatavat survet. Lahase kandmine öösel võib leevendada sümptomeid, mis häirivad magamist. Steroidide süstimine randmekanalisse võib samuti aidata sümptomeid leevendada, vähendades paistetust närvi ümber.

Kui sümptomid on väga rasked või ei parane, võib vajalikuks osutuda operatsioon, mis aitab närvile ruumi teha. Survet närvile vähendatakse sel juhul käe peopesa küljel kanali ülaosa moodustava sideme lõikamisega (vt joonis 3). Operatsiooni sisselõike asukoht võib varieeruda, kuid eesmärk on sama: suurendada kanalit ja vähendada survet närvile. Pärast operatsiooni võib valulikkus lõikepiirkonnas kesta mitu nädalat või kuud. Tuimus ja kihelus võivad kaduda kiiresti või aeglaselt. Käe ja randme normaalse tugevuse taastumine võib võtta mitu kuud. Randmekanali sündroomi sümptomid ei pruugi pärast operatsiooni täielikult kaduda, eriti rasketel juhtudel.

 

 

 


Materajali koostamisel on kasutatud American Society for Surgery of the Hand koduleheküljel olevaid materjale.